Mõni nädal tagasi oli mul võimalus osaleda Tartu Kutsehariduskeskuse kekkonnakonverentsi "Meie rohelised teod" raames toimuval moeetendusel. Mind kutsus osalema minu ema ning minu modelliks oli Loviisa. Samal ajal valitses minu õmblustoas kevadine veeuputus ning selle tõttu õnnestus mul vaid mõnele vanale riideesemele uus elu anda.
Materjalina kasutasin meie pere vanu riideid. Loviisa pluus on tehtud minu vanast linasest seelikust ja issi pidžaamast, mille ta oli ostnud 10 aastat tagasi üheks stiilipeoks. Pluus sobib hästi taaskasutusest leitud põlvpükste juurde.
Pükstel oli see häda, et nad ei seisnud üleval. Minu eelmise talve mütsist oli jäänud üle vööjagu lõnga. Nii heegeldasingi vöö, mille kaunistasin roosidega paelaga ja hõbedase pandlaga. Pluus sai endale kinnise ühelt koide poolt puretud kampsunilt. Ja et kogu kupatusele rõõmsamat ilmet anda , kasutasin pluusi juures rohelist kanti.

Kahest seelikust sai kokku üks. Lilleline osa pärineb ühelt taaskasutusest leitud kleidilt. Jupikese beeži velvetit lõikasin oma vanast seelikust. Nööbid olin juba ammu millegi küljest ära lõiganud.

Viimase seeliku juures kasutasin ära vanade sametist dressipükste ülaosa. Lisasin mõned rüüsid, paar pärlit ja natuke paela. Välja tuli selline mugav seelik, millega on samas tore keerutada.