Reede, 26. november 2010

Must ja hall nagu pimedus ja pori

Pealkirjaga sobimiseks peaksid mu fotod olema mustvalged, sest hetkel õues pori nautida ei saa ning mu kootud müts pole ka päris porihall.




Põhitoon on siiski hall, kuid natuke värvi pidin ikka ka juurde lisama, et ei läheks meelest pärast pori ja lund saabuv roheline kevad.


Kõik on juba ära tundnud, et kasutasin Krentu mummumütsi juhendit. Ära jätsin pööratava serva ning alustasin hoopis soonikuga. Algus ei läinud mul muidugi ilma komistusteta, aga teist samasugust mütsi oli juba lõbus kududa. Aitäh Eveli!


Lõng: Peru Katia (hall), Easy Classic Yarn (roheline)
Mõlemad ostetud Liann Lõngadest.






Õue lund nautima!

Laupäev, 20. november 2010

Punased poolkindad

Punased poolkindad oktoobis esitletud punase mohäärsalli juurde.


Lõng: Novita Rose Mohair


Kaunistuseks satiinpael ja

heegeldatud ääred ning heegeldatud lill koos pärlitega.

Teisipäev, 16. november 2010

Modellitöö pole kerge

Kus me pilti teema? Õues!? Õues on ju külm?!

Ei ole külm. Me teeme ruttu ära. Täna on täitsa mõnus ilm.

Sa tahad öelda, et ma pean ilma jopeta õue minema?

Natuke tibutab,aga sellest pole midagi. Ma teen sipsti paar võtet.


No selline ema on Loviisal. Blogi jaoks on ju vaja fotosid teha. Tegelikult päris nii hull pole, aga umbes nii. Päris lumme ma ikka sitsikleidiga keerutama ei saada, selleks et eriliselt kauneid pilte teha.

Seekordne jutt siis Loviisa vestist, püktest ning pluusist. Need said tehtud kokku kuuluma, aga neid saab ka edukalt paljude teiste asjadega sobitada, sest valisin sellised tolerantsed ja sõbralikud värvid.


Püksid: Ottobre 4/2008

Velvet oleks võinud olla natuke paksem, oleks selle lõikega paremini sobinud, aga mulle meeldis just see muster.



Pluus: Ottobre 6/2009

Puhvvarrukad annavad pluusile väga armsa välimuse.

Vest: Moda 1/2008



Külmetav modell. Kaadriväline elu.



Esmaspäev, 15. november 2010

Kott ja kott

Nende kahe kotiga täitsin mõned ammu antud lubadused. Millegi pärast kukub praegu nii välja, et kui ma midagi teen, siis kohe kaks. Ei tea, kas see kahejada jätkub ka edasi?


Esimene neist kottidest on Loviisa sõbrannale, et ta saaks peita sinna oma noodivihiku. Kott on minu omalooming nii lõikelt kui ka teostuselt ja lisaks sellele on see ka taaskasutusprojekt. Koti tumeroheline osa on tehtud vanast sametseelikust, vooder ja lilleline velvetklapp on kangajääkidest.







Fotode tegemise ajal oli parajalt märg ilm ja üks suur vihmapiisk valgus täpselt lillelise kotiklapi keskel laiali. Õnneks oli see ju ainult vesi.



Nii ette kui ka taha jätsin alles seeliku originaaltaskud.





Teine kott ootas tegemist juba mitu aastat. Tegelikult ootasid Loviisa ja vanad kotisangad, et ma ennast ometigi kokku võtaks. Lõpuks võtsingi ennast kokku ja välja tuli selline sügisene õunakott. Riideks valisin vahaja laudlinariide, sest puustsangadega kotti ei ole hea sageli pesta, aga sellist kangast on võimalik ka ainult märja lapiga puhastada.


Kott natuke lähemalt.

Ja veel lähemalt üks pärlitega edevamaks tikitud õun, et ei jääks sellise täiesti tavalise õunavõrgu mulje.



Teisipäev, 9. november 2010

Väike võimleja

Loviisa käib juba mitu aastat iluvõimlemises ja sellest ajast peale on meil olnud võimalus käia tasuta tantsuetendustel, mis toimuvad elutoas diivaninurgas. Nagu tänapäeval moes on, et maksad ühe eest( trenn), aga saad kaks (kodused etendused). No tegelikult on küll vahel tahtmine öelda, et ma täna tõesti ei vaja kultuurielamust, aga väike võimleja ju solvub. Nii istuvad kõik kodus olevad pealtvaatajad jälle entusiastlikult diivanitele, naudivad tantsusamme ja plaksutavad, kui etendus läbi saab. Nii tihe esinemisgraafik pakub esinejal küll palju rõõmu, kuid tekitab ka parajalt peavalu. Kui nii tihti etendusi anda, siis kulub ja luitub esinemistrikoo täiesti ära. Sorisin siis natuke oma riidekorvides ja sahtlites ja õmblesin vahelduseks natuke kirjuma kostüümi. Nüüd on meil lõbusam vaadata ja Loviisal toredam esineda.


Lõige: Ottobre 1/2007
Seeliku aretasin ise juurde.




Säärised tegin oma vana kampsuni varrukatest. Alaääre heegeldasin üle ja lisasin kummid. Need säärised said küll algselt võimlemiseks tehtud, kuid Loviisa on neid jaheda ilmaga ka seeliku all kandnud.




Teisipäev, 2. november 2010

Kaks vööd

Esimese vöö saamislugu ulatub juba mitme aasta taha. Nimelt tegin ma siis endale selle villase jaki ja esialgse vöötooriku sain ka valmis. Sobivat pannalt ma vööle ei leidnud ja niisama seotult tundus vöö liiga igav. Käisin siis ilma vööta, sest pandlaideest ei tahtnud ma kuidagi loobuda, sest lootsin, et leian kindlasti kunagi selle sobiva. Sel aastal algas jakil juba kolmas hooaeg ja tundus, et ta vajab tingimata värskendust. Pidin loobuma pandlast ja leidma uue idee. Mis sellest välja tuli, võite järgnevatelt fotodelt näha.






Vesihall värv ja need nööbi ja võib- olla ka lõige annavad jakile natuke militaarse välimuse, mis polnud küll eesmärk, aga kukkus lihtsalt niimoodi välja. Sellega seoses olen saanud ka vastvaid komplimente nagu nii vahva sõjväestiilis jakk või lahe sinel. Viimase sellelaadse meelituse sain, kui näitasin jakki juba koos vööga oma kallile abikaasale. See kõlas umbes nii, et nüüd näeb see välja nagu paraadvorm.



Tikand on täiesti vabakäetikand. Võtsin lihtsalt sobivad lõngad ja niidid ja hakkasin pusima. Täpset ideed polnud, aga natuke jälgisin nööpide mustrit.


Teine vöö, millest juttu tuleb, oli kaasas sõbranna kleidiga, millelele ma alla äärde pitsi õmblesin. Sõbranna ei plaaninudki seda riidest vööd kleidi peal kanda, sest tal oli juba mingi teine ja huvitavam lahendus. Mina vajasin seda vööd kleidiproovideks mannekeeni peal. Kui alaäär sai pitsitatud, siis jäi üks paras jupp veel üle. Mis selle jupiga juba edasi juhtus on näha fotodelt.




Fotodel olev kleit pole tegelikult see õige, millega vöö kokku kuulub. Õige kleit ise on samast kangast, millest vöögi.


Vöö pitsosa võib kanda puusal, aga ka selja taga on täitsa huvitav.