Esimene neist kottidest on Loviisa sõbrannale, et ta saaks peita sinna oma noodivihiku. Kott on minu omalooming nii lõikelt kui ka teostuselt ja lisaks sellele on see ka taaskasutusprojekt. Koti tumeroheline osa on tehtud vanast sametseelikust, vooder ja lilleline velvetklapp on kangajääkidest.
Fotode tegemise ajal oli parajalt märg ilm ja üks suur vihmapiisk valgus täpselt lillelise kotiklapi keskel laiali. Õnneks oli see ju ainult vesi.
Nii ette kui ka taha jätsin alles seeliku originaaltaskud.
Teine kott ootas tegemist juba mitu aastat. Tegelikult ootasid Loviisa ja vanad kotisangad, et ma ennast ometigi kokku võtaks. Lõpuks võtsingi ennast kokku ja välja tuli selline sügisene õunakott. Riideks valisin vahaja laudlinariide, sest puustsangadega kotti ei ole hea sageli pesta, aga sellist kangast on võimalik ka ainult märja lapiga puhastada.
Kott natuke lähemalt.
Ja veel lähemalt üks pärlitega edevamaks tikitud õun, et ei jääks sellise täiesti tavalise õunavõrgu mulje.
Vahvad kotid! Igaüks on omaette lahe. :)
VastaKustutaVäga toredad ja rõõmsad kotid!
VastaKustutaoi mulle meeldivad mõlemad kotid - ja kui toredasti saab taaskasutada taskutega riidejuppe (eelmises elus seelikuid-pükse), sinu värvi - ja kangakombinatsioonid on alati nauditavad,
VastaKustutaõunakotil on rosinaks tikitud õun ja see ripats-õun - oh ma jumaldan selliseid "väikeseid vallatusi", mida teatud inimesed näevad, aga paljud kahjuks mitte.
eelmise postituse väike iluvõimleja on lihtsalt võluv oma esinemisriietes:)
Aitäh teile!
VastaKustutaJah see kangaste sobitamine on üks väga põnev osa õmblemise juures. Või nagu mu ema ütleb, kes on tuntud ja teatud kangamaniakk, et õnneks oleme me õega ka temalt midagi pärinud (kangageeni). Minu arust ka need pisidetailid osutuvad ikka päris tihti kõige olulisemateks osadeks riideeseme või aksessuaari juures.